Möödunud sajandi 80-ndate aastate keskpaik. Venemaalt saabub Eestisse noor tütarlaps Nadka. Ta on usin ja tagasihoidlik, tal on hooliv tädi ja turvaline keskkond. Sellest kõigest aga ei piisa, kuna Nadkal puuduvad unistused ja enesekindlus. Tema lugu näitab piltlikult, kuidas häbi kultiveerimine kasvatusvahendina on lapse suhtes kuritegelik. Loo lõpp on võetud tõestisündinud juhtumist, mis oli ka raamatu sündimise ajendiks. Psühhoanalüütilise alltooniga raamatule annab lisaväärtuse Kerttu Rakke...
Kerttu Rakke psühhoanalüütilise alltooniga romaan „Häbi“ annab lugejale ausa läbilõike häbimehhanismi karistavast toimest, mille eesmärk on panna tõrjutud, katkised või jäigast normaalsuse mallist väljaheidetud tundma igavest süüd oma olemas olemise pärast. Eesti ilukirjanduses on see üks väheseid romaane, mis avab häbi mõisted selle erinevatel tasanditel, näitab selgelt, kuidas häbimehhanismiga on seotud põlvkondlikud suhted, üksindus ja seksuaalsus ning kuidas häbil on võim röövida nii...
Raamatust „Küpsiseparadiis ehk kaksteist kuud“ tuttavaks saanud tegelased Karin, Annika, Tia ja Cärolyn on nüüd kaheksa aastat vanemad. Maailm on muutunud, tuleb ka ise muutuda. Järjest olulisemaks saab vajadus teeselda, tõmmata pähe mask, et ümbritsevat endale ja teistele ilusamaks valetada. Mõne jaoks on mask stardipakuks, mõnele turvapaigaks, mõnele aga ei mahu valitud mask üldse pähe. Selle kõige juures küsitakse endalt ka igavikulisemaid küsimusi: kust läheb piir üksinduse ja üksilduse...
Mõnede arvamuste kohaselt tähendab Küpsisteparadiis linnaosa, kus igas eramajas ja ridaelamuboksis elab perekond: ema-isa, kaks last, kaks autot ja koer. Selle raamatu tegelased elavad küll taolises paigas, ent rahulik eeslinnaelu ei kuku neil kuidagi välja. Lisaks sarnasele aadressile ja sisemisele üksildustundele on peategelased omavahel rohkem seotud, kui nad ise arvatagi oskavad. Raamat annab hea ülevaate masu-eelsest Eesti elust eelmise kümnendi keskpaigas, kus tarbimine kõrge ja oluline...