Контркультура — Olev Remsu

Olen veendunud, et teadmised on kollektiivne vara. Siia raamatusse raiutud kirjaridades üritan oma teadmisi jagada. Mõned asjad siin maailmas vapustavad mind. Näiteks tuimus, ihnsus ja ahnus. Näiteks suhtumine õnnetuisse, ka õnnetuisse põgenikesse. Püüan siin sellist suhtumist lahata. Ma ei salli russofoobiat, mulle meeldib Venemaa. Siinses Venemaa-tsüklis jagan teadmisi ja kogemusi, mida olen seda riiki risti-põiki läbi käies korjanud. Surm on mind alati huvitanud. Mis see on? Kuidas...

Kirjaniku autobiograafiline mälestusromaan räägib 1950. aastate Supilinna poiste seiklusrikkast elust, mis täitis ohtlikke argipäevi, kambahierarhiast ja anarhismist, pättidest ja poeetidest, sõprusest armastusest ja ihast – nii nagu seda nägid ja tundsid varateismelised poisid. Autor pole unustanud poisikest endas, sestap tunneb lugejagi tuult kõrvus vihisemas.

„Poiss, vaata, siin möödus sinu lapsepõlv,“ ütles ema. See lõikas hinge. „Kas see on siis lõppenud?“ ei osanud Kolla midagi targemat öelda. „Niigi pikaks veninud. Ammu oli aeg, et lõpeks.“ Poisid on suureks kasvanud. Dokumentaalmuinasjutu (autori žanrimääratlus) viimane osa viib lugeja 1960.–1965. aastate Supilinna, andes tollasest elu-olust sama värvika pildi nagu triloogia esimestes raamatutes „Supilinna poisid“, „Supilinna surmad“ (mõlemad 2012), „Supilinna armastajad I osa“ (2013).