Внеклассное чтение — Liisa Pajusaar

Elas kord puusepp nimega Geppetto. Kord sattus tema kätte kummaline puutükk. Kui ta seda voolima asus, hakkas puupakk itsitama ja piiksatas: „Hei! Ära kõdista!“ Geppetto oli rabatud, avastades, et puuhalg on võlutud ja elab. Ettevaatlikult nikerdas ta välja pea, juuksed ja silmad, mis kingseppa uudishimulikult põrnitsema jäid. „Panen talle nimeks Pinocchio,“ ütles kingsepp enesele. „See nimi toob õnne.“

Kaugel ookeanis, kus vesi on sinine ja selge kui kristall, on see ka väga-väga sügav. Merepõhjas ei ole vaid tühi kollane liiv. Ei, seal kasvavad imelised lilled ja taimed, mille lehed ja varred on nii tundlikud, et väiksemgi veevirvendus paneb nad õrnalt hõljuma. Ookeani kõige sügavamas paigas asub merekuninga loss, mille tugevad seinad on tehtud korallidest ja kõrged aknad kuldsest merevaigust. Katus on laotud merikarpidest, mis avanevad ja sulguvad, kui vesi neist üle voolab. See on imeline...

Elas kord sultan kolme väikese pojaga, kellele keegi midagi õpetada ei suutnud. See kurvastas nii sultanit kui ka tema naist. Ühel päeval tuli paleesse võlur ja ütles: «Kuidas mulle tasud, kui õpetan su kolm poega lugema ja kirjutama ja teen neist lugupeetud mehed?» Sultan vastas: «Annan sulle poole oma varandusest.» "Ei," ütles võlur, «sellest ei piisa.» "Annan sulle pooled linnadest, mis mulle kuuluvad," pakkus sultan. "Ei, see ei rahulda mind." vastas võlur. "Mida sa siis soovid?"...

Elas kord kaupmees, kes valmistus minema pikale reisile. Tal oli kolm tütart ja ta küsis neilt kõigilt, mida nad kingituseks sooviksid. Esimene tütar palus kuldset krooni ja teine kristallpeeglit. Kolmas tütar soovis aga tulipunast lillekest.

Klassikaline muinasjutt Punamütsikese nimelisest tüdrukust, kes kohtab vanaemale külla minnes kurjade plaanidega hunti.