Saturnuse lapsed

Tõlkinud Iris-Barbara Jeletski Sündmuste Horisont 288 lk Selle raamatu peategelane on Freya Nakamichi-47. Ta on tulnud kasiinost välja dirižaabli rõdule ja mõtleb parajasti, kas mitte hüpata alla sinna Veenuse kaljude suunas, mis peaksid kusagil kolmekümne kilomeetri pärast vastu tulema, kui temaga hakkavad tüli norima „uued aristokraadid“, robotimaailma koorekiht, kellest kaks ulatuvad Freyale vööni. Järgneva võitluse käigus rebib Freya ühel väikemehel pea otsast, see aga ei takista peal talle ähvardusi järele karjumast. Freya on nimelt robot, konkubiin, erialaks 16. sajandi ungari rahvamuusika. Ta on ideaalne, täiuslik, aga saatuse julm nali on, et tema eesmärk muutus mõttetuks umbes 60 aastat enne ta aktiveerimist koos viimase inimese väljasuremisega. Mis aga ei takista kunagi inimeste poolt igale poole välja saadetud robotitel oma tegevust jätkamast… ja nii see tsivilisatsiooni rong kolinal edasi tossutabki. Raamat on austusavaldus Robert. A. Heinleinile ja Isaac Asimovile.